Oleme Fort Portali guest house’is. Vihma muudkui sajab ja sajab. Olge valmis, ma tulen siit lumivalgukesena tagasi, kuigi läksin päris hästi päevitunult. Siin ei või ju lühikeste riietega, ammugi ujukatega, kuskil nähtavas kohas olla.
Sellistest asjadest siin hoolitakse, aga kui asi puutub kiivritesse, mootorrataste ettenähtud sõitjate arvu (teate küll seda pilti, kus paksude vanemate vahel on pisike laps - see siin tavaline... ja vahest pole seal laps vaid veel üks paks) ja kandevõimesse, turvavöödesse, kiiruspiirgangutesse, pikivahesse jne. siis on kõigil kama. Aint mobiiliga ei tohi roolis rääkida. Selle eest on karistus 100000 UGX, kui sa just politseinikule ilusasti altkäemaksu ei anna. Ütleme nii, et Eestis ma küll enam sõita ei karda, kui ma just tagasi parempoolse liiklusega ära ei harju. See viis tundi siia oli päris korralik trenn südamele... ja sabakondile (iste oli eeebamuugaaav).
Maastik on kurb – metsast pole peaaegu midagi järgi jäänud. Küll aga nägime paaviane teed ületamas. Btw ma olen nüüd Ugandas rohkem ahve, kui prügikaste näinud.
Loodan, et homme on parem ilm. Pidevalt niiske olla on tüütu. Juht, kelle taga ma istusin, ei tõstnud akent ka paduka ajaks üles.
Tervitused suvisele Eestimaale!
No comments:
Post a Comment