Läksime täna Lc1 grupi juurde, vahelduseks kaunis pooletunnine jalutuskäik uduses vihmametsas. Kollane hommikupäike paistis õrnalt kõrgete lehtede vahelt ja lubas ilusat ilma. Umbes viis minutit kohas, kus me ahvid eile jätsime, kuulsime kauget kraksumist ja lehesahinat – elevant lükkas soos puu ümber (siin sood veits teistsugused kui meil). 15 minutit hiljem murti juba suurem puu ja oluliselt lähemal... ning seejärel veel mõned. Sel hetkel lõppes Richardi ja Seezi macho mäng ja otsustati, et kui üks veel langeb, siis paneme ajama. Viimane piisk oli päris lähedal, eelnevatest teisel pool meid kukkuv puu. Tõusime püsti ja jalutasime edasi, et But1 grupp nende asemel üles otsida. Peaaegu 4 tundi hiljem, peale korduvaid (7 korda vist) ühest oru nõlvast alla ja samast või teisest üles ronimist leidsime grupi, kes meie meelehärmiks mööda maad, veelkord oru nõlvast üles jooksis. Kui me neile lõpuks järgi jõusdime ja soovitud emast tunnijagu infot olime saanud, kustutas vanajumal tuled ära, ragistas oma konte ja lasi suure äikesetormi valla. Üks kord veel mäest üles ja padavai jaama vihmavarju J Sajab muide siiamaani.
Selline oli minu 33 päev Ugandas, mille jooksul nägin kahte oravat, jälle red dykat, blue monkeysid ja loomulikult mangabeisid J
Kallistused kodustele!
No comments:
Post a Comment